DocPoint: Olen Dublin

"Euroopa Liit on aastaid tegutsenud selle nimel, et luua ühine varjupaigasüsteem ja parandada õigusraamistikku. Selleks on kokku lepitud rida erinevaid eeskirju, millega on ette nähtud ranged ühised nõuded ja tihedam riikidevaheline koostöö, et varjupaigataotlejaid koheldaks olenemata taotluse esitamise riigist võrdselt ja õiglaselt ning süsteem oleks kiirem ja tõhusam. Selleks on loodud rida erinevaid eeskirju: varjupaigamenetluste-, vastuvõtutingimuste-, ja miinimumnõuete direktiivid, Eurodaci määrus, ning Dublini määrus, millega tõhustatakse varjupaigataotlejate kaitset varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise menetluse vältel ning selgitatakse riikidevahelisi suhteid reguleerivaid eeskirju. Sellega luuakse süsteem riiklike varjupaiga- ja vastuvõtusüsteemide probleemide varajaseks tuvastamiseks ning nende algpõhjustega tegelemiseks enne täiemahulise kriisi väljakujunemist." Sääraseid tekste toodab Euroopa Liidu bürokraatia kümnete tuhandete tähemärkide jagu ning see tsitaat on kõigest jäämäe tipp. Kui tahate aga teada, kuidas kõik need ülalmainitud direktiivid ja määrused toimivad rohujuuretasandil, siis dokumentaal "Ma olen Dublin" on selle ajakohane "puust ja punaseks" illustratsioon. Mitmekümnetel festivalidel osalenud film jälgib kuus aastat tagasi Lampedusa saarele maandunud somaallast Ahmedi, keda sadade tuhandete omasarnaste kombel on Dublini määruse tulemusena vabakäiguvangina mööda Euroopat ringi solgutatud. Ahmedi elutõed ja kommentaarid EL-i bürokraatia kohta on mõtlemapanevalt silmiavava üldistusvõimega. Stockholm (parim dokumentaalfilm) Kaarel Kuurmaa / DocPoint Rootsi 2015

Artis

Saal 2
P 31.01.2016 - 16:30