Pöff

PUNGAD on kõle ja nukker – kuigi puhuti ka kelmikas ja süngelt koomiline – pilguheit külma ja lumise Tšehhi piirilinna ellu. Film kubiseb võrratult erinevaist eluheidikuist, kes püüavad endal hinge sees hoida ja hellitavad oma tagasihoidlikke unistusi, kuid siiski kuhtuvad tasapisi väikelinna sombuses miljöös.Loo, või õigemini veidra ja jõhkralt vaimuka sündmustejada keskmes on perekond Hrdina (eesti keeles ’sangar’). Pereisa, sorgusjuukseline Jarda (Vladimir Javorský) töötab raudteevahina ja meisterdab jõudehetkil pudelitesse tikkudest mudeleid. Igal õhtul istub ta kohalikus baaris ja topib oma raha mänguautomaatidesse.

Tema naine Kamila (Małgorzata Pikus) kasib usinasti raudteejaama käimlaid, kuid tõelist rõõmu pakuvad talle lauluproovid koos teiste kohalike naistega. Nad harjutavad nimelt laulu „Pungad”. Nende täiskasvanud lapsed Agáta (Marika Šoposká) ja Honza (Josef Láska) on töötud. Honza kasvatab keldris kanepit ja viskab silma kohalikus baaris esinevale striptiisitarile Zuzanale (Aneta Krejcíková), Agáta aga unistab suurlinna pääsemisest, kuid avastab, et on kohalikust poisist Matejst käima peale jäänud.

Need omavahel põimuvad lood on küll pealtnäha sünged, aga sisimas omamoodi vaimukad. Kuigi perekonnas on tunda teatavaid õrnu tundeid (eriti jõulupühi tähistades), elavad nad iga päev karmis maailmas, kus on vähe raha ja veel vähem lootust.

Film võitis parima Tšehhi filmi auhinna (Tšehhi Lõvi) ning selle must huumor, kindlakäeline lavastustöö ja tugevad rollisooritused teevad sellest igati vaatamisväärse elamuse.

Mark Adams, Screen International

WADJDA on väärikas topeltdebüüt – noore naisrežissööri Haifaa Al-Mansouri esimene mängufilm ja ühtlasi ka esimene täielikult Saudi Araabias valminud film.

Tulles riigist, kus naistel pole lubatud tänaval kõva häälega rääkida ja filmide avalik näitamine on seadusega keelatud ning kinokultuuri, rääkimata selle õpetamisest, ei eksisteeri, kostub WADJDA hääl seda selgemini ja kaugemale.

Siiski ei vääri WADJDA tähelepanu ainult autori soo tõttu, vaid ennekõike on imetlusväärne, millise suurepärase oskusega lihtsa ja siira loo kaudu portreteeritakse naiste seisust ja piiratud võimalusi araabia ühiskonnas ning pingelist konflikti traditsioonide ja moodsa tänapäeva vahel. Film jutustab loo 12aastasest mässumeelsest tüdrukust, kes ühiskonna kiuste unistab oma jalgrattast ja vapra järjekindlusega seda soovi ka täide üritab viia.

Suure empaatia ja südamesoojusega tehtud filmis mõjuvad eriti värskelt stseenid tüdrukute koolist ja ema-tütre kodustest vestlustest, mis poetavad vaatajale ukse hoopis teistsugusesse ja seni varjatuks jäänud maailma – n-ö burqa-tagusesse maailma.

Režissöör Haifaa A-Mansour oli naisena sunnitud juhendama osasid stseene autosse varjatuna raadiotelefoni kaudu, sest konservatiivsemates linnaosades on naisel võõrastest meestest koosneva võttegrupiga koos tänavale astumine mõeldamatu. Mõnel pool tuli rahvas aga lausa kokku ja ajas filmimeeskonna üksmeelse kisaga minema. Paistab, et kohalikel on veel pikk tee kinode ehitamiseni käia, aga arvestades, et filmi rahastajate hulka kuulus ka Saudi Araabia prints, võib loota, et WADJDA ei jää ainukeseks saudide kingituseks filmimaailmale.

Tiina Savi

Aleksei Balabanovi („Vend”, „Morfiin”) uus film MINA TAHAN KA, mis esilinastus tänavu Veneetsia filmifestivalil Orizzonti programmis, on mõnusalt mänguline ja mitmetasandiline film, mis töötab nii metafoorse ja filosoofilise sci-fi loona kui ka ülimalt iroonilise musta komöödiana.

Film on kantud otsestest viidetest Tarkovski filmidele, kuid siin on tunda ka Tarantino ja Kaurismäki mekki. Kusagil kesk üksikut külmunud paika, mahajäetud tuumajaama läheduses, asub mütoloogiline ja müstiline õnne-kellatorn, kuhu kõik sooviksid minna, aga vaid vähesed pääsevad. Uhkes džiibis asub teele seltskond, mis koosneb gängsterist, intelligendist, joodikust, vanurist ja litsist (eks iga vaataja võib ise nuputada, keda või mida Balabanovil see seltskond sümboliseerib) – mõistagi õnne otsima. Igaüks teeb seda, mida roll ette näeb – pätt taob ja kamandab, alkohoolik kallab viina sisse, plika lippab suurema osa ajast alasti ringi jne. Näitlejateks on siin filmis mitteprofessionaalid, kes mängivad variatsioone iseendist, ekraanil näeb muide ka Balabanovit ennast ja tema noort poega, ning sürreaalse atmosfääriga ideaalselt harmoneeruva muusikalise fooni loovad Leonid Fedorovi laulud.

Maria Ulfsak-Šeripova

Iraani lavastaja Kiarostami armastab minimalistlikke filme. Eelmise tegi ta Itaalias, seekordne ekraanilugu areneb Jaapanis. Kaks aastat otsis ta näitlejat peaossa – mängima eakat professorit. Et ta ehitab peategelase ümber kogu loo, oli näitleja leidmine talle ülioluline. Selleks sai tollal 82aastane mees, kes on küll eluaeg mänginud kinos ja teles, kuid alati episoodides tagaplaanil ja polnud filmides lausunud ühtki sõna – Tadashi Okuno. Süžee areneb järgmiselt. 82aastase professori juurde saadab baariomanik ööseks neiu, call-girl’i, kes päeval on üliõpilane (Rin Takanashi). Järgmisel hommikul sõidutab professor neiu ülikooli juurde, kus nad kohtavad neiu armukadedat kallimat (Ryo Kase). Noormees peab professorit neiu vanaisaks ja see võtab rolli omaks. Selline äravahetamine qui pro quo teeb vanast mehest justkui kaitsja, keda õrn neiu suures linnas vajab, ja neiust kujuneb nagu tütretütar, kellest mees oleks nagu võõrdunud. Neiu noor kallim on selgesihiline karakter, vana mehe ja noore neiu vaheline suhe jääb ambivalentseks.

Kiarostami arendab filmi rahulikult, ja lõpetab siis ootamatult. Ilmselt leidis ta, et film pööraks kas siis komöödiaks, või tragöödiaks, ja kumbatki lõppu ta ei soovinud. Filmis on nauditavaid visuaalseid ja sõnalisi stseene, mida karakteriarendus siiski ei toeta.

Tegevus areneb pea eranditult autos (auto on Kiarostami filmides sageli tegevuspaigaks), ja professori korteris. Auto kulgeb linnas, autos sõlmub lugu, arenevad konfliktid ja leppimused. Takeshi Kitano varjundirikas operaatoritöö lisab filmile nüansse. Pikkadest kaadritest kujundab kolme peaosalise jaoks sobiva rütmi režissööri poeg Bahman Kiarostami, filmi monteerija.

Pealkirja on režissöör võtnud Ella Fitzgeraldi lauluridadest: „Sometimes the things I do astound me / mostly whenever you’re around me / lately I seem to walk as though I have wings / run into things like someone in love.”

Jaan Ruus

2010. aastal Gruusia Rahvusliku Filmikeskuse poolt parimaks stsenaariumiks hinnatud, nende poolt toetatud ja rahvusvahelises koostöös valminud KEEP SMILING on Rusudan Chkonia tugev debüütfilm.

Tragikoomiline lugu jutustab haledast iludusvõistlusest, mille alakonkurssideks on näiteks „parim kokk”, „superema” ja palju muid taolisi lahtrikesi, kuhu naisi saab paigutada. Lõppkonkursiks on nn talendivõistlus, kuhu aga „pahad tüdrukud” ei pääse. Konkursil osalevad emad, kellel kolm või enam last. Mitte ainult Gruusia oludes üüratuks auhinnaks on välja kuulutatud 25 000 dollarit ja korter. Tasub rabeleda!

Keskseteks tegelasteks on kümme väga erineva tausta ja põhimõtetega naist. Kõigil neil on selle tsirkuse kaasa tegemiseks oma põhjused, võibolla ainult mitte ilusal kohendatud kaunitaril, kelle abikaasa on võistluse peasponsor. Mitte et ta sünnitanud oleks või seda kunagi teha kavatseks. Tal pole lihtsalt muud teha. Kuid iludusvõistluste maailmas on vist kõik lubatud. Mehed, keda näeme, on kokkuvõttes „kõik sead”. Mõni paistab lihtsalt esialgu nunnum välja.

Miski ei lähe nii, nagu peaks. Palju põhimõtteid tuleb kõrvale heita ja hulga alandusi alla neelata. Nalja saab ka, aga sellel on kibe maik juures. Siis muutub nali kurbmänguks ja kogu show laguneb lootusetult koost.

Dagmar Raudam Film on esitatud Gruusia poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Kui Iisaraeli juutide ühiskonda igati integreerunud araablasest kirurg Amin Jaafari saab pärast Tel Avivis toimunud enesetapurünnakut, mille ohvreid ta kokku lappima peab, teada, et ka tema naisel on selles oma roll, asub ta välja selgitama, mis tegelikult toimus. Seda tehes peab Amin aga leidma vastuse ka sellele, kes ta ise õigupoolest on.

RÜNNAK on film sellest, kuidas juutide ja araablaste konfliktis on kummalgi kogukonnal oma tõde. Kust lõpeb vabadusvõitlus ja algab terrorism ning kas ka üksikisik on sellel lahinguväljal sõdur? Või on targem püüda oma elu elada ja oma õnne poole püüelda? Kas see on okupatsiooni all või võõraste keskel ikka võimalik ja kes on õigupoolest omad ja kes võõrad? Kelle väärtused ja tõde on õigemad?

RÜNNAK näitab läbi Amiri loo kunagiste poliitiliste otsuste tõttu sundseisu pandud inimesi ja neile peale surutud valikutega kaasnevaid inimlikke kannatusi ning püüab avada ja lõhkuda neid stereotüüpe ja mõttemudeleid, mis kannatusi põhjustavad. „See kõik ei lõppe vist kunagi,” ütleb üks tegelane ja tal tundub olema õigus. Kahjuks.

Aivo Vaske

Selles must-valge esteetika ja täpse dialoogiga tragikomöödias kulgeb Niko läbi elu, olles justkui ooterežiimil. Ta tundub passiivselt jälgivat iseenda elu, linna enda ümber ja tegelasi, kellega ta teed ristuvad. Kuid sel päeval on Nikol mitu proovikivi. Ta tüdruksõber jätab ta maha. Automaat neelab pangakaardi. Uus naaber trügib sisse kausitäie mittenauditavate lihapallide, pealetükkiva ja agressiivse uudishimu ning isikliku tragöödiaga. Tal tuleb kohtuda psühhiaatriga, et saada tagasi oma juhiluba ning see kohtumine ei kujune kaugeltki edukaks. Küll aga reedab värvikas jutuajamine suure närvilisuse Niko vaikselt tiksuva pealispinna all. Kogu selle peavalu juures ei õnnestu Nikol tervest linnast kohvi saada. Eriliseks proovilepanekuks kujuneb kõige tavalisema(!?) kohvi ost miljööväärtusliku linnaosa võltsharmoonilise ökohõnguga kohvikust. Aga küsides poest pudelit viina, saadakse tast kohe aru: „Üks???”, ... „Kaks.”

Niko komistab päeva jooksul nii iseenda kui ka Saksamaa keerulisele minevikule. Valdavalt stiilikindlalt riivavad situatsioonid ja kohati vaid viitelised lood üheltpoolt tõeliselt koomilise absurdi ja teisalt väljakannatamatu traagika piire. Muuhulgas saame teada, miks üks väike äsja jalgrattaga sõitma õppinud poisike kunagi pogrommiööl klaasikilde täis tänavat vaadates nutta tihkus ...

Selle filmi trumbid on suurepärane Tom Schilling ja Berliin, mis ei ole lihtsalt kuliss, vaid omaette tegelane, kel filmi muusikaga oma dialoog. Lisaks on siin terve hulk nauditavaid ülevindikeeramisi, isegi kui vahel saab ehk mõni vint ülearu. Kohati meenub gurmeesuupistete taldrik, millele sattunud paar paksu keeduvorsti viilu. Ent ka selles on oma puänt.

Heli Meisterson

Rõõmsameelne laevakokk Mikkel töötab kaubalaeval Rozen, mis on teel Mumbaisse. Linna jõudes lõppeks tema vahetus ja algaks tee tagasi koju, kalli naise ja väikese tütre juurde. Kõik ei lähe aga plaanitult ja mõni päev enne enne sihtkohta jõudmist saab laeva omanikfirma teate, et Somaalia piraadid on Rozeni kaaperdanud. Firma juht Peter kutsub appi kogenud läbirääkija ja kaaperdamiseksperdi Connori, kuid otsustab siis, et piraatidega, täpsemalt nende kõneisiku, tõlk Omariga, asub läbirääkima tema ise. Algab pingeline ja ettearvamatu lõpptulemusega protsess, kus taktika valikust võivad sõltuda laevameeskonna elud ja Peteri edasine positsioon firmas.

Realistlik põnevusdraama tänapäevasest piraatlusest meenutab oma askeetliku naturaalsusega kunagisi Dogma 95 reeglite järgi valminud linateoseid. Tegelaskujud ja näitlejate osatäitmised on äärmiselt tõetruud ja mõjuvad dokumentaalfilmilikult. Nappidega vahenditega edasiantud süžeeliin (Lindholm on ise ka stsenarist) teeb filmist omalaadse anti-action’i, mis tänu elulähedasele õhustikule mõjub aga haaravamaltki kui mõni Hollywoodi efektiderohke kassapõnevik. Siin ei ole uhkeid võitlusstseene ega hulljulgeid kangelasi. Loo keskmes on tavalised inimesed, kes on ootamatult sattunud õudsesse ja ebatavalisse olukorda, mille lahendamisele ei saa nad ise palju kaasa aidata.

Tauno Maarpuu

Meeste peas ja südames toimuv on üks raskemaid pähkleid, mis filmiloojal avada ja samas on õnnestumised selles vallas eriti hinge puudutavad. Poola režissöör Piotr Trzaskalski on vaatajale andnud võimaluse jälgida, kuidas kolm intelligentset ja atraktiivset meest – vana jazzmuusik, edukas pianist ja terava ütlemisega lapselaps – omakeskis harutavad lahti teemasid, mis on seotud isa-poja suhtega ja muidugi naistega. Selle kolme mehe roadmovie’liku rännaku ajendiks on ootamatult vanaisa juurest ära läinud vanaema. Tasapisi hakkab mõranema kuvand edukatest meestest ja avaneb ka nende melanhoolsem ja pahelisem külg. Eks on seegi ju elu, kus muusikukarjääri varjupooleks on pidev kodunt äraolek või napsutamine. Võluv on elutervus ja siirus, millega kolm eri vanuses ja elukogemusega meest koos on. See seisund tuleb siiski üle kivide ja kändude ning film ei jäta illusiooni, et minevikus oli, või veelgi enam, et tulevikus on oodata täiuslikku elu.

Vanima isana teeb suurepärase rolli muidu jazzmuusiku ja heliloojana tuntud Michal Urbaniak, kes on oma karjääri jooksul lava jaganud nii Krzystof Komeda, Herbie Hancocki kui ka Miles Daviesega. Tuleb välja, et pea 70aastases muusikus on peidus ka suurepärane näitlejaand. Tema poega, edukat kontsertpianisti kehastab Artur Zmijewski ning oma terava ütlemisega ning omagi üllatust ootamatult avaldavat poega mängib Krzysztof Chodorowski.

MINU RATTA heliriba on täidetud loomulikult hea jazzmuusikaga, mis tekitab mõnusa, justkui omaenda euroopaliku Woody Alleni sarnase filmimeeleolu.

Kaarel Kuurmaa