Jäämees
Filmi tegevus toimub 5300 aastat tagasi Ötztali Alpides, kus Kelab valitseb üht neoliitikumiaegset hõimu ja peab oja ääres pühapaika. Kord jahilt tulles avastab Kelab, et tema elukoht on rüüstatud ning kõik hõimuliikmed, sealhulgas ka tema naine ja poeg, mõrvatud. Ainus ellujäänu on vastsündinud laps. Meeletust valust pimestatuna asub Kelab koos imikuga teele, et ründajatele veretöö eest karmilt kätte maksta.
1991. aastal leitud mumifitseerunud jäämees Ötzi saatus on inspireerinud režissöör Felix Randaud tooma ekraanile emotsionaalse, filosoofilise, võimsa ja haarava põneviku. Filmitegelased räägivad reetia keele antiikset murrakut, kuid tõlge polegi loo mõistmiseks vajalik, sest kõik oluline antakse edasi žestide, hääletooni ja miimika abil.
Režissööri uudne, filosoofiline lähenemine ja näitlejate suurepärased osatäitmised pakuvad vaatajale erakordse filmielamuse.
Film on väga füüsiline – Jürgen Vogel karjuva, jooksva, võitleva jäämehena osutub perfektseks tegelaseks, kes ei ole piiblist tuntud Hiiobi kombel oma Jumala nimel kõigeks valmis. Ellujäämisvõitluses mängib tema vastast André M. Hennicke, kõrvalosas näeme Franco Nerot.
Filmi kunstilisus peitub loo sirgjoonelisuses, põnevuse hoidmises ning tugevas sidemes, mis tekib vaatajate ja filmitegelaste vahel. Randau on toonud ekraanile hullumeelse eksperimendi, mis tänu tema täpsusele ja näitlejate meisterlikkusele täielikult õnnestub.
