Üritused

1982. aasta, südatalv. Ühes Kirde-Hiina külakeses satuvad pähklikasvatajatest talunikud sündmuste keerisesse, kui kuulevad juhuslikult raadiosaadet kogukonna kohalikus ringhäälingus. Kõrgemalt poolt on tellitud maareform ja töölised peavad tervitama seda muudatust traditsioonilise ooperi lavastamisega peagi külla tulevate "kaadrite" rõõmuks. Kuid mida teha Hullu Kuiga, kogukonna heidikuga, kes veab sõnnikut, kuid paneb iga päev külaelanikke proovile ja teeb oma lihasele pojale häbi oma totra veiderdamisega? Kuidas saab külas koita uus ajastu, kui selle revolutsioonilist minevikku hoiab enda käes hullumeelne, kellele kuulub kõige ihaldusväärsem maalapp? "Bangzi meloodia" sukeldub sellesse varjatud minevikku hämmastava teravuse ja südikusega, meenutades Hiina lähiajaloo pendlilööke, mis lõikavad Mao-järgse mustvalge oleviku ja selektiivselt väljavalitute ning kultuurirevolutsiooni punaste ja roheliste vahel. Kommunistlike suurkujude Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini ja Mao vaikivate plakatite pilgu all paljastab tragöödia ühe ebamugava hullumeelse ühel ja end mugavalt sisse seadnud kangelase teisel ajastul. Pealkirjas nimetatud bangzi (klappertrummi) lainetav rütm on kui tujuka tuleviku hääl – vanad keelatud meloodiad võivad ju sageli ilma mingi põhjenduseta soosingusse tõusta –, pidev trummipõrin joonib alla nii talurahvale peale surutud poliitikat kui ka julmalt absurdset näidendit, amatööride ooperit, kus mitteprofessionaalide ülesastumist korraldavad kauged ja nähtamatud autorid. Tõsiasi, et ka „Bangzi meloodia“ näitlejad ei ole professionaalsed filmistaarid, lisab režissöör Zheng Dashengi jultunud satiiri külluslikult metafoorilistele kihtidele veelgi ahvatlevamat enesepeegeldust.