Elu ei andesta
Teise maailmasõja rindel kaevikus sureva Stefani meenutuste kaudu rullub lahti kaht põlvkonda ja mitut ajalooperioodi haarav lugu võõraisse võitluisse kistud ja vägivaldselt hävitatud või lõpetatud elude traagikast ning sõja laastavast mõjust inimpsüühikale ja -saatusele. Tagasivaateline narratiiv, milles põimuvad minevik ja olevik, kujutab sõda igikestva olukorrana, milles lihtsad inimesed jäävad alati kaotajaks.
Iulian Mihu ja Manole Marcuse mängufilmidebüüt „Elu ei andesta” on poeetiline ja patsifistlik film, mille kinematograafiline visioon kõlab hästi kokku samal ajal mitmel pool Euroopas esile tõusnud uute lainete kunstilis-poliitilise programmiga. Mitmekihiline ajastruktuur, ekspressionistlik pildikeel, ebakonventsionaalne jutustamislaad ja sõjavastane sõnum ei mahtunud aga kuidagi 1950. aastail Rumeenias, ent ka mujal Ida-Euroopas domineerinud sotsrealistlikku paradigmasse, mistõttu sai film valmimise järel karmi tsensuuri osaliseks.
Filmi digiteeris 35 mm originaalnegatiivilt Abis Studio 2011. aastal. 35 mm originaalnegatiivi säilitab Rumeenia filmiarhiiv.