Beuys
Saksa kunstnik Joseph Beuys näib 30 aastat pärast oma surma visionäärina, kes oli oma ajast ees. Tal õnnestus esimese saksa kunstnikuna korraldada isikunäitus Guggenheimi muuseumis New Yorgis ajal, mil kodumaal peeti tema kunsti „kõigi aegade ülehinnatuimaks prahiks“. Kui temalt küsiti, kas sellised avaldused jätavad ta ükskõikseks, vastas ta: „Jah. Ma tahan inimeste teadlikkust suurendada.“Tänapäeval kasutatakse tema kohta lühendatud loosungit: popikoon, mees kaabu, vildi ja „rasvanurgaga“. Sakslane, keda võib võrrelda avangardist Andy Warholiga.Geniaalne dokumentaalfilmirežissöör Andres Veiel annab filmis Beuysile endale sõna, et vabastada ta ajaloolistest piirangutest.Beuys ärkab siin uuesti ellu. Veiel monteerib arvukatest pildi- ja helidokumentidest kokku sidusa ja avameelse portree, mis avab pigem (nagu kunstnik isegi) ideeruume, kui annab midagi konkreetset teada. Beuys poksib, peab õppejõuna loenguid, vestleb inimestega, seletab pilte surnud jänesele ning küsib: „Kas te tahate tõesti teha revolutsiooni ilma naeruta?“ Filmis näeb Beuysi ka õpetajana ja Roheliste partei kandidaadina. Veidi enne surma laseb Beuys end korra ilma kaabuta pildistada.Film kujutab Beuysi suure humanistina, tõsiselt võetavate ja lihtsate asjade eristamise meistrina, inimesena, kellel oli teistele suur, kosutav ja inspireeriv mõju. Tema laiendatud mõiste kunstist annab tänapäevalgi ainet asjakohastele ühiskondlikele, poliitilistele ning moraalsetele debattidele.
(Christoph Gröner)
