Meremadu

New Yorgi Ülikoolis dokumentalistiks õppinud Filipiinide lavastaja Joseph Israel Labani „Meremadu“ viib meid piltilusas keskkonnas asuvasse rannikukülla, kus teismelised lapsed ootavad koju merele jäänud isa. Laban juhib alustuseks vaataja justkui eksiteele, tsiteerides Johannese Ilmutusraamatut. Tsiteeritud maailmalõpu episood omab aga filmis ka sümboolset tähendust, osutades murrangule, mida isa leinavad lapsed peavad läbi elama. Nende kaotusvalu pole aga mitte sünge masendus, vaid pikaajaline leppimine uue olukorraga, millega kaasneb ka teatud peataolek otsustes ja tulevikus. Müstikat lisavad pärast isa kadumist randa kandunud õunad, mida isa tavaliselt reisidelt lastele tõi. Neil õuntel on aga oma karm saladus, mis osutub halastamatumaks, kui seda võib arvata. Joseph Laban maalib koos operaator T.M. Malonesiga visuaalselt rikka pildi ühe eksootilise kogukonna elust ja asendamatust sidemest loodusega. Labani filmis on Lav Diaze antropoloogilist dokumentalistikat ja Apichatpong Weerasethakuli müstikat. Vaatamata filmi sotsiaalselt teravale kontekstile ja humanistlikule sisule raamib „Meremadu“ eelkõige loodust oma mõistetamatus halastamatuses ning ülevoolavas helduses. See on film peredest, kes on kaotanud omaksed merele, vetevallale, mis ei salli kuritarvitamist. (Tõnu Karjatse)

Artis

Saal 2
Tue 21.11.2017 - 21:15