Entertainment

Beaubourg’i (ametlikult Centre Georges Pompidou, see punastest ja sinistest torudest hiidmonstrum keset Pariisi) avalik raamatukogu on tuntud kodutute või poolkodutute varjupaik. Seal saab lugeda, kuulata klappidest muusikat või vaadata arvutist filmi, lihtsalt tukkuda. Ühes selle varjupaiga toas saavad teatud päeval ja tunnil kokku inimesed, kes selles linnas koduneda soovivad. Või kodunema peavad. Keeleõpe seisneb lihtsalt rääkimises, küll etteantud teemal, aga juhendaja peamine hool on vaadata, et asi liiga tuliseks ei läheks. Sest võib minna! Eriti kui jutuks tuleb usk või meeste ja naiste võrdsus. Aga iseäranis usk. On neid, kes kodumaa vaenud on kodumaale maha jätnud ja võivad nende üle koos naljagi visata, nagu see endine kurdi poliitvang ja too Türgi (küll pensionil) kohtunik. On ka neid, kes ei suuda unustada, nagu too egiptuse kristlane (üldse vist riiukukk). Ja on neid, nagu too aafrika (Guinea) naine, kes oma vastupandamatu naeruga kõigil tuju lõbusaks teeb! Kui lõputiitreid uskuda, käib ekraanilt läbi mitukümmend tegelast, aga tegelasteks tõusevad neist siiski vaid mõned. Nagu ikka, kui inimesed on hulgakesi koos, koosolekul, jaotuvad varsti rollid. Mõne rolliks on vaikida. Vaikijate näod, millel kaamera tihti peatub, on sealjuures eriti kõnekad… Tõnu Õnnepalu